Hubi ja Switchi erinevus koduvõrgu toodetes

Koduvõrgu toodete kontekstis on nii jaoturid kui ka lülitid seadmed, mida kasutatakse mitme seadme ühendamiseks võrgus. Nende kahe funktsionaalsuse ja võrguliikluse haldamise osas on aga olulisi erinevusi.

Jaotur: jaotur on kõige lihtsam ja elementaarsem võrguseade. See töötab võrgu füüsilisel kihil (kiht 1), mis tähendab, et see võtab lihtsalt vastu sissetulevad andmepaketid ja edastab need kõigile sellega ühendatud seadmetele. Kui jaotur võtab paketi vastu, saadetakse see välja kõigile ühendatud seadmetele, olenemata sellest, kas andmed on mõeldud konkreetse seadme jaoks. See edastusmehhanism paneb kõik jaoturi seadmed kogu võrguliikluse vastu võtma, isegi kui see pole neile mõeldud. Selle tulemusena on jaoturid ebaefektiivsed ja võivad põhjustada võrgu ülekoormust, eriti suuremates võrkudes.

Lüliti: lüliti on jaoturiga võrreldes intelligentsem ja täiustatud võrguseade. See töötab võrgu andmesidekihis (2. kiht) ning suudab õppida ja salvestada ühendatud seadmete MAC-aadresse (Media Access Control). Erinevalt jaoturist uurib lüliti sissetulevate pakettide sihtkoha MAC-aadressi ja edastab need ainult konkreetsele seadmele, millele need on mõeldud. Seda protsessi nimetatakse pakettkommuteerimiseks või filtreerimiseks. Saates pakette valikuliselt vastavatesse seadmetesse, parandab lüliti võrgu tõhusust, vähendab kokkupõrkeid ja minimeerib tarbetut võrguliiklust. Lülitid toetavad ka täisdupleksside, võimaldades samaaegset andmeedastust mõlemas suunas.

Kokkuvõttes on peamised erinevused jaoturi ja lüliti vahel koduvõrgu toodetes järgmised:

Funktsionaalsus: jaotur edastab sissetulevad andmepaketid lihtsalt kõigile ühendatud seadmetele, lüliti saadab aga paketid MAC-aadresside alusel valikuliselt nende ettenähtud sihtkohtadesse.

Liikluse haldamine: jaoturid tekitavad rohkem võrgu ummikuid, kuna kõik nendega ühendatud seadmed võtavad vastu kogu võrguliikluse, samas kui lüliti võib konfliktipiirkonnad jagada.